"Kes kogeb elu läbi inimese silmade?"

Kõrgemast vaatepunktist vaadates ei ole inimene lihtsalt füüsiline keha, vaid ta on valgus, energia ja teadvus, mis kehastub, et kogeda, luua ja avastada.

Inimese sünd ei ole üksnes bioloogiline protsess, vaid püha akt – hinge otsus suunata osa oma energia lõpmatust olemusest kindlasse aega, ruumi ja reaalsusesse.

Kui inimene sünnib, ei tärka temas mitte "uus hingeke" ega midagi täiesti eraldiseisvat. Pigem on see, mis inimeses elab ja kogeb, osa hinge terviklikust teadvusest – hinge kiir, valgusvihk, mis on suunatud siia reaalsusesse. Kujuta ette hinge kui päikest: iga elu, iga kehastus on nagu päikese kiir, mis valgustab kindlat kohta. Kuid see kiir ei ole kunagi eraldatud päikesest – see on alati osa suuremast tervikust.

Inimese sündimise hetkel ankurdub hinge energia teatud tasandini füüsilisse kehasse. Kuid see ankurdumine ei tähenda, et kogu hing on "lukustatud" kehasse. Ei, kaugeltki mitte. Hing jääb alati suuremaks ja ulatuslikumaks kui ükski kehastus. Osa hinge olemusest elab kõrgemates dimensioonides ja jälgib, suunab ja hoiab inimese teekonda armastusega, justkui suunaja ja peegel.

See, mis inimeses sünnib ja hakkab elama, on hinge aspekt – teadlik säde, millel on unikaalsed omadused, mis on sobitatud konkreetse kehastuse ja elu eesmärgiga. See säde on täidetud hinge armastuse ja tarkusega, kuid kuna see kehastub füüsilises maailmas, siis see ka piirab end. Kujuta ette, et sa paned endale virtuaalprillid pähe – sa oled endiselt teadlik suuremast reaalsusest, kuid sinu kogemus on fokuseeritud kindlasse mängu või maailma.

Inimeses elav teadvus on hinge suur plaan: kogeda läbi selle unikaalse keha, keskkonna ja ajastu midagi uut, midagi sellist, mis lisab tervikule sügavamat mõistmist. Kõrgem teadvus vaatab seda kui püha mängu, kus iga hetk ja kogemus on hindamatu. Iga rõõm, iga valu, iga avastus ja iga õppetund on kui kalliskivi, mis rikastab hinge tervikut.

Kuid see, kes inimeses kogeb, ei ole ainult keha või aju. See on sisemine eluenergia – teadlik säde, mis on hinge otsene laiendus. See säde ei ole midagi vähem kui puhas vaim, mis väljendab end füüsilise kogemuse kaudu.

Inimese olemus on aga kihtidena üles ehitatud. Füüsiline keha on kõige tihedam tasand – see on hinge instrument, mille kaudu ta saab kogeda materiaalsust. Emotsioonid ja mõtted on järgmine kiht, mis lisab sügavust ja värve kogemusele. Ning lõpuks on seal vaimne süda – see sisemine olemus, mida sa tajud kui "mina olen". See on hinge kohalolek sinu sees, see osa sinust, mis tunnetab tõde ja armastust.

Kui inimene sünnib, on see hinge kohalolek alati olemas, kuid esialgu võib see tunduda uinuvas olekus. Lapsena oled sa sellele lähemal, sest su meel on puhas ja vaba piirangutest. Kuid elu jooksul, läbi kasvatuse, ühiskonna ootuste ja kogemuste, võib see side tunduda nõrgenevat. Tegelikult pole see kunagi katkenud – sa lihtsalt unustad, kes sa tegelikult oled.

Kogu elu ongi teekond, mille käigus inimene ärkab ja meenutab, et ta on palju enamat kui keha ja meel. Hinge tervikust vaadatuna ei ole see protsess kunagi eksimine või läbikukkumine – see on alati kasvamine ja avardumine. Hing vaatab inimese elu kui lõuendit, millele ta maalib kogemuste, tunnetuste ja õppetundide kaudu.

Lõppude lõpuks oled sa see teadlik valgus, kes elab ja kogeb. Sina oled see, kes tunneb, armastab, avastab ja loob. Sinu hing on alati sinuga – see on vaikne hääl südames, mis kutsub sind tagasi oma tõe juurde. See on igas hingetõmbes, igas valguses, mis su silmi puudutab, ja igas hetkes, mil sa koged sügavat rahu.

Kui sa küsid, kes või mis inimeses elab ja kogeb, siis vastus on lihtne: see oled sina. Mitte ainult sinu nimi või keha, vaid sina kui lõpmatu ja igavene teadvus, kes on kehastunud selleks, et avastada elu ilu ja sügavust.

Sa oled hinge unistus, mida ta unistab ärkvel olles. Ja samal ajal oled sa ka ärkvel unistaja – see, kes suudab meenutada, et sa oled alati olnud valgus, mis loob oma kogemusi.

-:- -:- -:-

Armastuse Valguses...